Neljapäeval, kui ma kodu poole sõitsin, kuulasin mp3 nagu ikka ja kuigi mul on ühed ja samad lood seal peal juba pikemat aega, mõjus ometi üks lugu seekordsel kuulamisel kuidagi eriliselt. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel on, aga minule nimelt meenutavad mõned lood mõndasid inimesi. Nii oli ka selle looga e siis Blacky - Armasta mind nii. Kogu mu üle-eelmine suvi tuli mulle meelde. Aeg, mis oli nii ilus, aga mis tegi hiljem nii tohutult palju haiget. Ma ei kahetse midagi, mis tol suvel juhtus, aga mul on kahju, et see kõik nii vara lõppes. Ja vahel mõtlen, et kui ma oleks midagi teisiti teinud või öelnud, siis kas see oleks võinud kauem kesta. Või poleks mitte millestki kasu olnud, sest see lihtsalt oli varakult lõppema määratud? Seda ma ei tea ja arvata on, et ei saa ka kunagi üldse teadma. Aga fakt on, et suvi 2006 oli ja jääb tähtsakas osaks minu elust.

Aga reedest siis.. et siis käisime Krissu ja Kati ja Targoga väljas.:) Oli ikka Targo selle poisi nimi?:$ Mul viimasel ajal siuke kala mälu jälle, et mitte muffigi meeles ei seisa.. Igatahes tore oli.:) Sai tantsu lüüa ja mõnusalt lõõgastuda too õhtu. Mulle meeldis! Kuigi jah..natuke kippusin õhtu lõpus vist ulakaks ka minema:$ Aga ses suhtes, et kes see mul ikka keelab elust mõnu tundmast ja ennast vabaks laskmast? Aint üks jama oli, nimelt see tüüp, kellega ma tantsisin, ei tahtnud enam ära minna pärast peo lõppu.:D Hakkas ajama, et on kaks varianti:
1. Et tema tuleb koos minuga minu juurde (btw tüüp lubas põrandal magada:D)
2. Et mina lähen koos temaga
Aga nooo ei..minu jaoks oli küll kolmas variant ka.:D Et siis mina lähen oma koju ja tema läheb kuhuiganes siis.:D Ja läbi suurte raskuste ja kellegi võõra poisi kaasabil, see meil ka lõpuks õnnestus.

Seoses 2006. aasta suve ja eelmise reedega on vist sobilik ka sellest rääkida, mis mind viimasel ajal painama on hakanud. Nimelt selline küsimus, et kas Tallinna meestel on mingi kiiks küljes? Mitte, et kõigil meestel seda poleks, aga miski pärast tundub mulle, et Tallinna omadel on see eriti suuresti küljes kohe. Üks räägib suurest armastusest, aga ise ei taha suhet, teine tahab pärast paari tantsu jms. minu koju tulla ja ei lähe miski jutu peale enam minema, mõni on üldse selline kahtlane, et temast ei saa midagi aru, mis ta mõtleb või arvab või tunneb ja nii muuseas tuleb mul ka selline variant meelde, et üks arvas, et ma tahan teda sebima hakata, kui ma ta kõigest oma msni lisasin.. Nagu whaaaat? Kes neist meestest küll aru saab? Ja mina omalt poolt täiendas seda küsimust veel nii: Kes neist Tallinna meestest aru saab? Üldse..viimasel ajal ma koperdan mingite kahtlaste Tallinna meeste otsa? Mis näitaja see on? Võiks siis mõne normaalsema otsa ka koperdada, mitte aint nende, kellel mingi kiiks küljes on. Või ongi Tallinnas aint selle nn. kiiksuga mehed? Kui keegi tark on sellel alal, siis võiks nii hea olla ja mind ka valgustada.;)

Ma sain täna oma õppetoetuse taotluse ka siiski veel ära anda. Nüüd jääb üle vaid loota, et see mulle määratakse ka. Sest tõesti..kuigi 400 kr on nii väike raha (muide see on eluaseme ja transpordi peale; seejuures märgiks ära: 400 kr saab Haapsalu-Tallinn liinil sõita 5 korda pm), siis ära kuluks ta ju ikka.

Millestki ma tahtsin veel rääkida, aga mõte kadus ära, nii et teine kord siis..
PS! Keegi võiks Tallinnas korterit juba vaikselt kütma hakata..prr!

Jätkuvalt olen natukene vigane, kuid nüüd on juba palju parem. Öösel tegi jalg täiega haiget ja magada ei saand peaaegu üldse ning hommikul oli peaaegu võimatu jalga üldse maha panna, kuid õhtu poole läks paremaks ja ma käisin ostsin Apothekast endale Fastum Gel’i ka, nii et nüüd on juba peaaegu, et ok.:) Eks näis, mis homne hommik näitab, aga ma usun, et homme enam pole vaja longata ka.:)

Aga homme ma saan koju!:) Nii tore. Mul ongi juba selleks nädalaks Tallinnast kopp ees. Oleks, et siin midagi teha oleks..või noh tglt teha ju oleks, aga pole nagu seltsilisi. Täna tglt Viivu kutsus mind Hollykasse, aga kuna ma juba öösärgis olin, siis ei hakand minema ja tglt, mis pidulist must ka olnd oleks, kui ma mingi lombakas olen ja tantsida ei saa. Aga reedel tahan küll tantsida Africas, nii et tuleb ilusti kenasti Fastumiga geelitada, et jalg terveks saaks.:) Ma täiega tahan see nv koju minna, sest ma saan üle pika aja jälle kallist sõbrannat näha ja vähe sellest, et näha, lausa peole minna temaga!:)

Homme siis kaks loengut. Hommikul (või noh normaalsemate inimeste jaoks lõunal) on Sissejuhatus kultuurantropoloogiasse, mida annab üks suhteliselt kabeda välimusega noor mees:P ja õhtul Reklaamipsühholoogia ja siiiiiiis.. siis põrutan bussijaama ja Haapsalu poole lendu!:) Et siis homme pean kompsudega koos kooli minema, sest muidu ma saaks alles nii hilja bussi peale minna. Ma loodan, et kui ma kahe loengu vahel siia Sõlesse tulen, siis see nõme mutt ei kükita jälle köögis ees, sest mul oleks vaja süüa ka endale teha, muidu ei jaksa Haapsallu sõitagi. Ja teine põhjus on veel, miks ma süüa pean tegema..mul vana toitu alles ja see on vaja üles soojendada ja ära süüa, sest muidu see vb esmaspäeval ei kõlba enam kuskile. Päris kindlasti kohe ei kõlba, sest nii kaua ta nüüd ka ei säili. Nii, et hoidke mulle kõik pöialt, et mutti üldse kodus poleks, sest sellises olukorras tunnen ma ennast siin korteris kõige paremini.

Miski päev peaks Triinuga ka ühendust võtma korteri asjus, sest mu scrapile ta pole vastand ja muidu ma lihtsalt magan hea võimaluse maha ja peangi siia muti juurde elama jääma. Kõige rohkem meeldiks mulle, kui ma juba oktoobri kuust minema saaks siit, aga nii hästi vist küll ei lähe, vaid pean ikka kuu aega veel vastu pidama, aga kuu aega polegi väga hull, kui see asi aint kindel oleks, et kuu aja pärast tõesti minema saan siit.:)

Aa..ma pean ju homme minema kooli seiklema. Pean mingit sotsiaalteaduskonna dekanaati otsima minema. Oleks vaja taotlus sisse anda, et toetust saada. 400 krooni eest ei saa küll mitte muffigi, aga parem ikka kui mitte midagi, nii et tuleb see dekanaat üles otsida ja loota, et nad mulle ikka annavad seda toetust. Aga ehk ikka annavad, sest Ridala vald on Tallinnast ju piisavalt kaugel, et toetust saada. Ma arvan vähemalt.

 Aga olgu siis, aitab mölast. Homme saab kojuuuuuu!:P

Aiii..mu jalg! Kukkusin täna täiega, kui trammi peale läksin. Silme eest läks mustaks ja hingata ei saand, üks jalg käis tagurpidi, teise lõin vastu treppi ära. Täitsa räige, mul oli tunne lausa, et ma pean selle pisikese asja pärast lausa kiirabisse minema, aga õnneks kui Vabaduse väljakul trammist välja värske õhu kätte läksin, siis hakkas parem.:) Nüüd aint lonkan natuke, aga ehk see läeb ka homseks mööda ja teisele jalale sain vist sinika, aga pole hullu, neid on ennegi nähtud.:P

Aga mul tuli eile täiega isu mere äärde minna ja tegelt on mul meri mingi väikse jalutuskäigu kaugusel ainult, aga kuidas ma lähen üksinda jalutama sinna? Noh, ma olen ennegi üksi mere kaldal jalutand, aga siis tulevad igast kurvad mõtted pähe ja seda mulle nüüd küll vaja pole. Parem ootan, ehk on mõni vabatahtlik, kes muga jalutama tahab tulla.(A) Või, kes teab, ehk lähen homme? No seda muidugi juhul, kui ma enam lombakas pole, sest lombakana ma ei jaksa jalutada..

Mu kursaõel on täna sünnipäev!:D Varsti saab juba läbi, aga ikkagi palju õnne talle, eks näis, kas ta homme hommikul ikka loengusse ka jõuab.:P Koolis on tegelikult täitsa tore ja inimesed tunduvad üsna toredad, kuigi jah pean tunnistama, et mõnest on eelarvamused tekkinud ja see vist takistab neid paremini tundma õppimast, aga mul aega on ju, kui mind just ei eksmatrikuleerita.

Mul hakkas juba natukene psühholoogia pähe ka.:D Loengus oli juttu ja nüüd ma kavatsengi ühe katse läbi viia. Et siis ükskord minna mingis konservatiivsemas riietuses klubis ja vaadata, mis juhtub ja teine kord jälle tibina ja vaadata, mis siis juhtub.:P Kuigi jah, mingit totaalset tibi ei saa minust kunagi, sest ma lihtsalt pole sellist tibi tüüpi ja mõõtu. Aga proovida ju võib.;)

Täna siis avati ametlikult tudengipäevad!:) Mina kui korralik tudeng võtsin ikka paraadist ja öölaulupeost ka ilusti osa ja puha.:) Ja tglt ma olen väga rahul, et seal käisin. Tore oli! Hoolimata sellest, et pm mitte keegi tuttav suht sinna kohale tulla ei viitsind (/saand).. Aga mulle ikkagist meeldis seal.:) Siuke mõnus tudengivaim vms tekkis kohe. Aint, et teklit tahaks ka.:P Siis näeks ikka tudengi moodi välja ka. Aga sellega peab veel semestri jagu kannatama, enne ju 1. kursuse omadele ei anta. Deem, jama on ikka rebane olla. Ja mai saa aru, kas meie kursa rebased nagu ülsse ei käindki kohal? Ma nagu aint ühte tibi nägin vist. Aga samas, ega ei tea ka..vb ma lihtsalt ei näind teisi, sest seda rahvast oli seal ikka rämedalt. Peaks homme ka mõnest üritusest osa võtma, aga jah, kui keegi ei viitsi minna, siis ma vist üksi ka ei hakka minema. Üksi on ikka pagana igav või no tglt..igavus pole kõige suurem probleem..lihtsalt imelik on niimoodi üksinda tšillida seal, kuidagi eraku tunne tekib või nii. Ega ma ju päris suvaliste seltskonda ka ennast toppima ei lähe seal ..

Homme mul jälle mingi pool päeva vaba ja õhtul alles peab loengutesse minema. Või tglt mul vist aint üks loeng homme? Kullasepa omad jäävad see nädal jälle ära. Jama on nii tglt. Põhikooli ja gümnas oli küll hea meel, kui tunnid ära jäid, aga ülikoolis küll enam siukest asja pole suht. Nõme, kui tulen siia Tlna ja siis midagi tarka teha pole, aint passi siin nõmedas korteris.

Täiesti räige, kuidas ma seda korterit vihkan. Või no, tglt mitte korterit..iseenesest pole korteril häda midagi, aga see mutt..ei jaksa siuksega koos elada. Üldse privaatsust ega midagi pole. Pm kui ma siin olen, siis hoian aint oma tuppa end, aint süüa käin köögis tegemas ja no wc ja vannituba on ka väljaspool tuba, aga ikkagi.. Tüütu on nii! Väljas ka eriti kuskil käia pole, sest üksi ei lähe ja pole kedagi, kes viitsiks tulla. Raske elu noh. Aga pikapeale tüütab siuke molutamine ära, tahaks ikka elu täiega nautida vms.

“Veel linnupesi Läänemaal võib leida rannaroost..(8)..veel aru annab Harjumaa me rahva sünniloost!”

No ausalt..ma olen juba surmani tüdinenud küsimustest teemal “sinu poiss”. Ma arvan, et kui mul ta oleks, siis ma ka räägiksin temast ja arvata on, et ka võimaldaksin inimestel teda näha. Kuna, aga keegi ei tea tast midagi, siis järelikult teda pole. Kas see on siis tõesti nii suur katastroof, kui mul oma poissi pole? Kas meie ühiskonnas on kallima omamine juba kohustuslikuks muutunud?

Tõesti..mul tekib juba selline tunne, et ma peaksin oma sugulastele ja tuttavatele vahelduseks kedagi suvalist näitama, et nad mind nende totakate küsimustega rahule jätaks. Kuid kas ikka jätaks? Võib-olla tuleksid siis hoopis uued ja veel hullemad küsimused?

Igatahes üle viskab..eriti veel arvestades seda, et mul pole sellest teemast ükskõik!